Aga kuhu kadus motivatsioon ja asja võlu?

Nüüd, kus ma nüüd bloggeri uue väljanägemisega harjunud olen, siis kirjutada on ikka imelik :D. Aga see selleks. Täna mõtlesin, et davai jou, ma lähen talli, sest ma ei jõua mitte kuhugi muidu, sest ma pean 19-20 Toris kahevõistlusel startima.
  Niisiis, täna oli hullult vihmane ilm ja kui ma koplisse hobuse järgi läksin ja värava lahti jõudsin teha, hakkas täiega sadama. Ootasin hetke ja läks üle, seega sai õues sõita. Üks nurk oli keskmisest rohkem libe ja üks äär vajus, aga muidu oli lux ja hea. Täiega meeldib õues sõita ikka. Poni ise passis veits ringi ja ma midagi väga head ei lootnud, pärast esimest traavi ka midagi head ei oodanud. Aga mida rohkem edasi ja kui ma lõpuks täisistakuni jõudsin, oli trummi vapsjee mõnus ja pehme sõita, väga kergesti kontrollitav ja edasi-tagasi sõidetav.
  Ma ei tea, mis case on, aga viimasel ajal on poni lihtsalt üllatanud. Ma ei tea, miks ta nii hea ja mugav koguaeg on. Eriti peale seda Reeda trenni, aga ma ei taha hästi uskuda, et Reet ühe trenniga sitast saia tegi, aga mine sa tea kah. Ma ei nurise muidugi, et hobune hea sõita on, aga lihtsalt.. hämmastav. Mitu aega juba selle üle mõelnud, aga pole ühegi teooriaga välja tulnud.
  Riskisin oma näruse tasakaaluga ja proovisin galoppi ka. No ma ei tea. Ma lihtsalt kiidan, midagi muud ma teha ei oska praegu. Ülimõnus, ümar ja kanni all, poni lõdvestas ja puristas ja selline hea! Üldse on nii hea koguaeg, et ma kardan mingit räiget tagasilööki sealt juba, ei saa koguaeg nii hästi minna ju.
  Lõppu tegin veel veidi traavi ja harjutusi, ja analüüsisin ennast. Vasakut pidi tuleb veel harjutada, sest ma päris sirgelt ei suuda veel istuda. Viisin ponu talli ja pesin jalad ja kaitsmed ära, nii hea suve tunne tuleb, kui voolikuga mängida saab :D. Toimetasin enda asjad ära, võtsin talvetekid kaasa ja tulin tulema.

Wow, panin siis selle uue bloggeri peale, sest vahet pole kas nüüd või aprillis. Suht uus ja huvitav, ei oska ollagi kohe :D

Natuke teist juttu kah. Läksin Triinuga neljapäeval Võrumaale, Kellyle külla üle pika-pika aja. Jõudsime mingi 6 paiku sinna ja siis kästi juba kohe ratsutama hakata. Mulle anti Armas pihku ja mine. Niiiii veider oli mingi teise hobusega sõita, sest ma pole poolteist aastat või rohkem ühegi teise hobusega sõitnud peale Kapteni, aa nojah, Ataman kah. No igatahes. Samm oli väga kinnine ja värki, pressisin teda igatepidi, a väga ei viitsinud kah.
Reedel läksime uuesti ratsutama, päike paistis ja nii hea soe oli. Armas oli... ma ei oskagi seisukohta võtta, liikus paremini vist küll.





Laupäeval läksime metsa ja nagu lubatud, Armas astus päris hea sammuga, galopis tegi nalja veits ja jauras. Korra tõmbas käest ära ka. Aga no see selleks. Metsas läks natuke pahasti ja pikale, aga shit happens. Tulime koju ära ja tsillisime ülejäänud päev niisama.
Pühapäeval oli jube halb ilm, hästi tuuline ja mingit jama sadas ka taevast alla, aga sõitma läksime ikkagi. Kokku nende päevade peale oli Armas just pühapäev kõige parem ja liikus hästi. Algul ma väga midagi ei teinud, suksutasin niisama, sammu-traavi, suht lõdvalt, a lõpuks mul tuli isu midagi teha ikkagi. Tegin palju üleminekuid ja kaheksaid ja asju. Päris hea oli. Õhtul võtsime veel Kredolt vereproovi ja tulime Tartusse ära. Väga nice oli. Meeldis.

Sobrasin albumites ja leidsin mingeid vanu ja uusi pilte :) :

Trummi siis. Reedel käisin ma sõitmas, trummi oli halb... nagu väga, mitte midagi teha ei saanud. Jauras ja vahtis ringi, ma isegi ei viitsi rääkida, midagi väga ei teinud kah.

Laupäeval ma sõitma kahjuks ei saanud, sest keegi ei viinud, aga õhtuks sain ma varem talli ja mõtlesin, et sügan niisama kuni me Kai sünnipäeva tähistama hakkame, aga lõpuks ma otsustasin ikka kordetama minna, mis oli vist hea, ettevalmistus järgmiseks päevaks. Tegin kordel veits sammu-traavi üleminekuid, mida ta lõpuks kuulata ei tahtnud. Tal mingi hetk käib klõps ja enam sammu ei taha jääda. Kiusasin niisama, sügasin ja jaurasin. Õhtul istusime toas, rääkisime juttu, pidasime Kai sünnipäeva tagant järgi, andsime kingi üle ja sõime. Sain alles mingi öösel kell 100 koju. See selleks.

Kätte jõudis pühapäev ja ma tegin lõpuks selle nalja ära ja läksin Reeda trenni. Läks oodatust paremini, sest ma iseenesest olin leppinud juba garanteeritud halva trenniga. Ma tean, et kui on publikut, siis ma ei suuda keskenduda ja enamjaolt on siis ikka pahasti läinud, aga ei läinudki. Vedas. Mida me siis tegime? Kõigepealt sõitsime poni lõdvaks, sest ta jälle passis ringi, mul oli algul suht häbi, sest ta tavaliselt ei kõõrita niimoodi. A mis seal ikka, sealt edasi tegime sammus sääre eest astumist, kus sain ennast parandada. Keegi pole mulle seda õpetanud ja ma ise olen selle endale jube keeruliseks teinud, sain teada kuidas lihtsamalt ja efektiivsemalt seda teha ja lõpuks sai vist päris hästi. Ma olen alati arvanud, et hobune peab nagu rajaga paralleelselt olema, kui sa teda lükkad, aga peab hoopis kergelt diagonaalis olema. No nii, järgmiseks tahtis ta sedasama traavis teha, a ma tegin seepeale nägusid, sest täisistak on mulle raske.Reet imestas, et oi, no siis harjutame seda. Harjutasimegi. Andis mulle nõuandeid, kuidas paremini istuda, kuidas ennast sättida ja kuidas kõrvalt ilus on. Sealt edasi levis jutt sellele, et kui hobune pinges seljaga jookseb, ongi seal seljas väga keeruline istuda. Ma seda kõike juttu siia kirjutama ei viitsi hakata, lihtsalt ütlen, et lõpuks käis kaptenil klõps ja ta oli lihtsalt.... pole never nii mugava traaviga täisistakus temaga sõitnud. Ulme. Väga hea oli. Galopp kah! Esimene galopp oli megahea juba, arvestades sellega, mis tavaliselt on. Kuigi mulle öeldi, et kõrvalt tundus galopp jube jäik ja arvati, et mul on seljas üliraske olla, aga kuradi mugav oli :D Umbes, et unustad ennast sadulasse ära. Lõpetasimegi lõdvestava traaviga, trumm oli märg ja mina märg, aga emotsioonid olid head. Jalutasin poni pikalt maha ja mõtlesin, et ikka väga-väga suur vahe on lõdvestatud hobuse ja muidu hobusega sõita.

Väsinud ja higine sexy beast.

Esmaspäev algas sellega, et ma nägin unes, kuidas trumm rekka alla jäi ja kõik kohad olid ta tükke täis. Suht halb tunne oli ärgates ja sealt tuli ilmselgelt kindel tahtmine talli minna. Käisin Pisitriinu ja Kerliga, teised tegid trenni, mina sügasin poni niisama, lasin püherdada ja jagasin porxe. Sügasin ka. Karva ajab ka hullusti. Tegin pilte ja töllasime niisama, vaatasime kuidas Kerli Auroraga trenni tegi. Mingi hetk viskasin ta tagasi õue ja tulin Kerliga tagasi, sest triinul läks jälle kaua aega.

Mul on ikka mad painti skillid. Nojah. At least on pilt. Nendega on alati huvitavam.

Kadusin ära vahepeal, andeks- andeks. Vahepeal lausa proovisin isegi midagi kirjutada, aga millegipärast ühel õhtul ei jõudnud valmis ja eks ta nii unustusse vajus. Aga see selleks.
Alustame siis päris kaugelt- kollane. Triin tahtis mind kunagi ammu testratsanikuks, et kui peaks kuskile rendihobuseks minema, kas keegi hakkama saab. Käisin ja sõitsin, Triinu jutu järgi tundus ikka väga hullem, kui reaalselt oli. Keeramisega oli vähe probleeme, aga mitte midagi nii hullu, tegin üsna pika ja intensiivse trenni, pusisin keerata ja kujundeid teha. Luunjas oli isegi maneež tühi ja superlux sõita. Galoppi ma paar korda proovisin, aga ei jaksanud ja lasin volte edasi, kuni sonsu lõpuks märg oli ja ära lõpetasin.
Edasi läksin enda ponile külla, Triin jäi talli tekki lappima ja mina läksin sõitma. Üksi küll, aga midagi hullu ei olnud. Väga küsida ka midagi ei osanud, sest 3. päev järjest trenni ja ta oli just eelmine päev ülihea olnud. Tegin kergelt, lõdva ratsmega igasugseid volte ja asju, galopis ka üsna pikalt voldil, kuni lõpuks lõdvestama hakkas.

Järgmine päev lasin Kaptenil puhata ja läksin rulli sõitma. HAH! Kollane tegi sellist showd, et täitsa ulme. Kõigepealt tõmbas mul alguses käest lahti, sest keegi sõitis ülilähedalt mööda. Siis ta muidugi junnis ju lihtsalt miljon korda, luunjas tuleb kõik kohe ära korjata. Lõpuks kui maneež tühjemaks jäi, võtsin ma steki kätte, sest veits tempot jäi väheks. Ohhoi vallera, mis trall hakkas :D, aga see selleks, panin steki käest ära ja traavitasin kergelt, tegin palju volte jällegi, et ta pöörama õpiks ja lõppkokkuvõttes oli ta täitsa hea. Kuigi oli plaan, siis kollase juurde ma rohkem ei jõudnud ja nüüdseks on ta juba otsapidi Soomes. Loodame, et läheb hästi!:)

Vahepealset ma jälle ei mäleta, mäletan ainult seda, et Trummi on iga trenniga järjest paremaks läinud ja viimane trenn oli lihtsalt kuld!! Poni oli niivõrd hea lihtsalt, stabiilse tempoga, kontrolli all, tegi kõike, mis palusin ja isegi esimene galopp, mis reegli järgi üsna rabe ja ebamugav on, oli nii hea ja mõnus sõita!! Trenni keskel hakkas täiega lõdvestama ja puristama, et mul oli lihtsalt megahea meel seal seljas olla, lust poni sõita. Too trenn ma sõitsin ilma stekita ka, ma ei tea miks, niisama proovimiseks. A lõpuks oli meid maneežis nii palju (5 hobust korraga maneežis on vesneris palju ja haruldane :D), et ma väga galoppi ei jõudnudki teha, mis oli võibolla isegi hea, sest muidu oleks ma ehk ennast sinna sadulasse ära unustanud ja üle pingutanud. No igatahes oli see trenn üle pika aja üks märkimisväärsemaid ja paremaid!