Trumm uut boksi tunnustamas. Vabandage mu telefonikvaliteet.
Toomas vanad pildid, mis telefonist leidsin kõik.
Toomas, kunagi ammu, kui uue soengu lõikasin.
Enne juuksurit.
Jällegi Toomas, nagu püherduspilte vähe oleks. :)
Uus suur boks, ei mahtunudki täissuuruses kaadrisse.
Nii nagu lubasin. Toomast ma ei mäleta väga midagi, käisin paar korda ujumas ja panin ükspäev Kaariga haledalt kokku. Tema tuli galopis ja mina traavis, mõlemal sihiks üks maalatt. Vaatasin, et Ronald tuleb seestpoolt ja ma lähen siis väljast, aga Kaari tegi viimasel hetkel sama manöövri ja siis vaatasin, et perses ta on ja käiski pauk. Kaaril käis jalg tagurpidi, välimine jalus tuli ära, Trummil käis kael kahekorra ja mul jäi natuke küünarnukki ja põlve kahe hobuse vahele, muidu olime poniga korras. Kaari oli järgmine päev oma jalaga oudis, käia päris hästi ei saanud, aga päeva lõpuks oli korras olnud.
Kolmekümne esimel korjasime oma kodinad kokku ja kolisime Vigri ja Trummiga Vesneri. Kaari läks Ronaldiga Ihastesse. Ilus hea õhuga tall on, suured boksid (nagu pildil näha, mahuks sinna 2 härrat kah elama, kui vaja), maneež on olemas ja seltskond on siiani super olnud, talliomanik on väga korralik ja armas. Peamiselt tegeletakse siin koolisõiduga, Õkva käib tihedalt trenni andmas ja talliomaniku tütar käib vahel Liivakul treenimas, nii palju kui jutust aru sain. Täna küsin üle, äkki saab mõnikord ennast kah kaasa sebida. Poni tundub praegu rahul olevat, kuigi natuke närviline hetkel, aga noh, uue koha asi, harjub ära.
Eile tegin esimese trenni. Boksis mõtlesin, et no jumal küll, härra trampis mööda boksi ringi ja kriiskas vahel. Viger jäi koplisse ju. Panin valmis, läksin maneeži, talliomaniku tütar( Marleen on nimi, kirjutan edaspidi nimega, on endal kergem) tuli enda hobusega ka. Hea oli, et teine hobune kaasas oli, käekõrval oli tunne, et siit mul esimene kukkumine tuleb kahjuks. Aga ei tulnud.
Käisin käekõrval igaks juhuks kõik ääred läbi (leidsin jälle ühe puna-sinisekirju surnud konna, fuh) ja läksin selga. Minekut oli, ühte nurka ta natuke põdes ja jäigi trenni lõpuni põdema. Tegin igasugu diagonaale, serpentiine, volte, kaheksaid.
Alustasin traaviga, lippas päris hea hooga, lasin pika ratsmega joosta, lõdvestada ja omas tempos joosta. Tegin uuesti sammu, uuesti mõned harjutused, sääre eest astumine ja asjad. Teine traav, lühem ratse, tõmbas ennast päris rulli mõned korrad, kardetud nurgale lähenedes läks natuke krampi, aga muidu enam vähem. Minek ikkagi liiga tempokas, mõtlesin, et sõidan terve igaviku seda energiat maha, aga ei läinudki nii kaua. Jalutasin natuke pika ratsmega aktiivset sammu ja tegin galoppi. Kohe näha, et hea pinnas, poni kuidagi hõljus all. Isegi kui õudsale nurgale lähenedes natuke kramplikuks tõmbas ennast, oli tunda, et ikkagi pehmelt astub. Aga natuke kiirustas, läksin ise poolistakusse ja lasin joosta. Kurvides kokku ja sirgetel pikaks.
Uuesti traavi, jälle harjutused, keskliinile sõit, diagonaalid, sääre eest astumine, üleminekud. Poole traavi pealt muutis kapten enda mode'i, rahunes maha ja läks megaheaks! Tegi kõike nii kuidas tahtsin, muutis tempot täpselt nii kuidas soovisid ja enamjaolt vastas esimesele nõudmisele. Sain isegi täisistakus rahuldavalt istutud ja harjutusi tehtud, mida eelmise traaviga oli päris ebameeldiv teha. Proovisin uuesti galoppi tõsta ja härra sai isegi korralikult vaikselt, ühtlase tempoga oma galopiringi ära tehtud, kerge 20 m ring kah sinna otsa, kus isegi võttis kerge painde sisse ja teistpidi samamoodi. Natuke veel traavi, diagonaale, paar korda keskliini ja lõpetasingi ära. Patsu-patsu, paar musi ja jalutasin maha.
Kuna tallis oli mul aega, tassisin natuke asju tuppa ja viisin kapteni korra pesuboksi, et vaadata, kuidas käitub. Pole ju ammu käinud. Uskumatult ebameeldivalt oli seal. Võibolla olid need ketid rasked, millega ta kinni oli, aga ma ei tea. Vehkis peaga ja kui ma teisele poole läksin voolikuga (pesin jalad ära, sest maneežis on punane liiv) proovis isegi hammustada, vähemalt mokad käisid kuidagi liiga agaralt mu käe poole. Nojah, uus tall ja vähe olnud, eks ta natuke närviline on. Panin boksi, tõmbasin harjaga üle, jagasin porksi. Tegin kasti korda.
Aa! Oma helesinisest kastist leidsin varrega kitkumiskammi (otsas on veel hobuse peakuju) ja ühed hallid käärid, mille alguses katkiseks tunnistasin, aga lähemal vaatlusel selgus, et tegelikult käivadki lahti, kui pesta vaja. Kui keegi Tooma tallist seda blogi loeb ja asjad omaks tunnistab, siis andku teada, saan linna ära tuua või kuskile. Kallid käärid tunduvad ja Toomast nad tulnud on. Kui keegi endale ei taha, siis jäävad minu kätte, ma hea meelega kasutan.
