Trummi siis. Reedel käisin ma sõitmas, trummi oli halb... nagu väga, mitte midagi teha ei saanud. Jauras ja vahtis ringi, ma isegi ei viitsi rääkida, midagi väga ei teinud kah.

Laupäeval ma sõitma kahjuks ei saanud, sest keegi ei viinud, aga õhtuks sain ma varem talli ja mõtlesin, et sügan niisama kuni me Kai sünnipäeva tähistama hakkame, aga lõpuks ma otsustasin ikka kordetama minna, mis oli vist hea, ettevalmistus järgmiseks päevaks. Tegin kordel veits sammu-traavi üleminekuid, mida ta lõpuks kuulata ei tahtnud. Tal mingi hetk käib klõps ja enam sammu ei taha jääda. Kiusasin niisama, sügasin ja jaurasin. Õhtul istusime toas, rääkisime juttu, pidasime Kai sünnipäeva tagant järgi, andsime kingi üle ja sõime. Sain alles mingi öösel kell 100 koju. See selleks.

Kätte jõudis pühapäev ja ma tegin lõpuks selle nalja ära ja läksin Reeda trenni. Läks oodatust paremini, sest ma iseenesest olin leppinud juba garanteeritud halva trenniga. Ma tean, et kui on publikut, siis ma ei suuda keskenduda ja enamjaolt on siis ikka pahasti läinud, aga ei läinudki. Vedas. Mida me siis tegime? Kõigepealt sõitsime poni lõdvaks, sest ta jälle passis ringi, mul oli algul suht häbi, sest ta tavaliselt ei kõõrita niimoodi. A mis seal ikka, sealt edasi tegime sammus sääre eest astumist, kus sain ennast parandada. Keegi pole mulle seda õpetanud ja ma ise olen selle endale jube keeruliseks teinud, sain teada kuidas lihtsamalt ja efektiivsemalt seda teha ja lõpuks sai vist päris hästi. Ma olen alati arvanud, et hobune peab nagu rajaga paralleelselt olema, kui sa teda lükkad, aga peab hoopis kergelt diagonaalis olema. No nii, järgmiseks tahtis ta sedasama traavis teha, a ma tegin seepeale nägusid, sest täisistak on mulle raske.Reet imestas, et oi, no siis harjutame seda. Harjutasimegi. Andis mulle nõuandeid, kuidas paremini istuda, kuidas ennast sättida ja kuidas kõrvalt ilus on. Sealt edasi levis jutt sellele, et kui hobune pinges seljaga jookseb, ongi seal seljas väga keeruline istuda. Ma seda kõike juttu siia kirjutama ei viitsi hakata, lihtsalt ütlen, et lõpuks käis kaptenil klõps ja ta oli lihtsalt.... pole never nii mugava traaviga täisistakus temaga sõitnud. Ulme. Väga hea oli. Galopp kah! Esimene galopp oli megahea juba, arvestades sellega, mis tavaliselt on. Kuigi mulle öeldi, et kõrvalt tundus galopp jube jäik ja arvati, et mul on seljas üliraske olla, aga kuradi mugav oli :D Umbes, et unustad ennast sadulasse ära. Lõpetasimegi lõdvestava traaviga, trumm oli märg ja mina märg, aga emotsioonid olid head. Jalutasin poni pikalt maha ja mõtlesin, et ikka väga-väga suur vahe on lõdvestatud hobuse ja muidu hobusega sõita.

Väsinud ja higine sexy beast.

Esmaspäev algas sellega, et ma nägin unes, kuidas trumm rekka alla jäi ja kõik kohad olid ta tükke täis. Suht halb tunne oli ärgates ja sealt tuli ilmselgelt kindel tahtmine talli minna. Käisin Pisitriinu ja Kerliga, teised tegid trenni, mina sügasin poni niisama, lasin püherdada ja jagasin porxe. Sügasin ka. Karva ajab ka hullusti. Tegin pilte ja töllasime niisama, vaatasime kuidas Kerli Auroraga trenni tegi. Mingi hetk viskasin ta tagasi õue ja tulin Kerliga tagasi, sest triinul läks jälle kaua aega.

Mul on ikka mad painti skillid. Nojah. At least on pilt. Nendega on alati huvitavam.