Selle teksti kirjutasin enne Ukrainat paberile:

Teisipäeval sõitsin kannustega, sest tahtsin megakorraliku trenni teha. Seda ma ka sain. Käroli tuli ka kaasa. Esimene traav pikema ratsmega, proovisin ette-alla sõita, kuid väga ei tulnud välja, passis ringi kohati. Käroli andis paar head nippi ka, mida teha, kuidas teha ja kuidas enda tasakaalu ja käte asendit parandada.

Vahepeale märkus, et eelmine suvi, kui Vigriga sõitsin, oli ka hobune paremale poole halvem, ise ei saanud aru, mida ma selle parema õlaga teen, ajasin ta kuidagi lukku ja see omakorda võrdus mittefunkamisega.

Siin paar nädalat tagasi sain aru, milles asi: ajan parema õla kuidagi ette krampi ja siis ei saagi kätt muudmoodi normaalselt kasutada, kui ainult väänates ja veidraid liigutusi tehes. Hea, et müsteerium lahendatud, saan jälle oma vigu parandada; enda kallal vaeva näha.

Tagasi Trummi juurde. Teine traav oli juba päris hea, kannustega on lausa lust sõita :D. Saab kõik selle, mida ilma kannusteta alles poole trenni peal, kohe alguses kätte. Tiirutasin seal, tegin volte, diagonaale, tulin üle lattide. Käroli vaatas kõrvalt, ütles ka midagi vahepeal, mis on väga hea.

Galopp oli algul natuke rabe, aga pare kui mingi 4-taktiline huinamuina. Käroli mainis mu potisangu, mida parandades poni hoobilt paremaks läks. Tegin nats traavi veel ja andsin Kärolile ka proovida, tahtsin ise kõrvalt näha ja nii.

Käroli tubli plix sõitis lühikeste pükstega, valus oli vaadata :D, aga samas Trummi oli all superlux ja ilus vaadata, astus ilusti ja kõik oli väga 5+.

Vaatasin, kuidas Reesa Calderoniga hüppas ja läksime Reesa kutsel järve. Reesa ise kadus järsku ja väga kiiresti ära, me jäime sinna, läksime poniga ujuma, pärast mõlemal riided märjad, Trummist rääkimata. Nii kiiresti ujus! No täitsa lõpp, nagu mingi veekoll :D. Kui järve äärest tagasi hakkasime kõndima, panime sadula selga tagasi ja mingi onkel küsis jube kurjalt ''Mis sellest sadulast pärast ujumist alles jääb?'', me ütlesime, et käisime ilma, aga ikkagi jäi kuidagi kripeldama, sest ta küsis üpris negatiivse tooniga. Trumm jäi Kärolile nädalapäevadeks ja Triinule viimaseks nädalavahetuseks sõita.

***

Ja siis tulin 17. öösel Ukrainast tagasi ja esmaspäeval läksin ratsutama. Mäletan ainult seda, et trummi oli üsna sitt sõita, passis ühte platsiäärt ja tegi tippivaid samme. Noh jah, mis sa ikka teed.

Peale seda käisin teisipäeval, millest ma ei mäleta mitte midagi. Kolmapäeval sõitsin ilma sadulata ja lõpuks ainult nööriga, mis oli üsna meeldiv, poni töötas hästi ja sai kõigest aru, üle pika aja istusin ilusti ja tundsin, kuidas hobune ISE all jookseb, mitte ma ei pea ise tempo hoidmiseks nügima. Meeldiv astmel 100.

Neljapäeval sõitsin täie varustusega, tavalise trenni, jälle kahjuks ei mäleta midagi. Peab vist kohe kasvõi paberile kirja panema, kui ei taha, et ära ei unustaks. Mulle miskipärast meeldib paberivariant rohkem.

Reedel viis mind emme talli, jäi ise ka vaatama. Tegin üsna hea trenni, mille emotsioonid ma ära rikkusin väikest risti (~20cm) ja lattaeda (~30cm) tulles. No täitsa lõpp, poni hüppab nii valesti kui võimalik! Kui ta läheks alla, siis ma veel saaks midagi teha, aga no härra hüppab meil kena 2 sammu enne takistust ära. Lõpuks sain mingi 2x lõpus mõlemat korralikult tuldud. Oh rist ja viletsus.

Laupäeval poni puhkas ja tsillis koplis, oligi selline jahedam ilm, tõenäoliselt talle kulus ära. Pühapäeval sõitsin jälle. Hommikul sadas vihma, seega oli üsna jahe ja lootsin, et saan jahedas trenni teha, aga mida talli poole sõitsin, seda selgemaks ilm läks. Lõpuks, selleks ajaks, kui platsile jõudsin, oli tunne, et taevas paistab 2 päikest ja kuumus tahab ära tappa jällegist. Razum tsillis koplis pikali, paitasin teda ka natuke enne, trumm läks ka uurima, nuusutas kõik üle :). Trennis tegin galopiüleminekuid vahelduseks jälle, ütleme, et on paremini läinud, aga kapten hakkas lõpuks galopis lõdvestama, puristama ja läks nii mugavaks kätte, et oi! Ilus. Lõpus tulin jälle seda risti ja lattaeda, mis seekord ikka kõvasti paremini välja tulid. Ja läksin jälle hasarti täis, tulin umbes 70 cm lattaeda ka, mille all tünn oli. Esimese korra startis jälle kaugelt, ma jäin maha ja oh 100 häda, tänasin teda üleminemise eest ja tulin uuesti. Hakkasin ise enne takistust kusema, et läheb jälle valesti, jätsin poni üksi ja sealt see tõrge tuli. Teist korda hakkasin uuesti kartma, veel tõrge, kolmas kord läksin kõva südamega peale ja läks ilma probleemideta üle. Teiselt poolt ma jälle kartsin seda tõket!! No mis värk on?! Esimene tõrge, teine tõrge, kolmas kord megailusti üle! Tegi hüppeliigutust ja puha. Tegin paar ringi traavi, jalutasin pikalt ja käisin järves ka jalgupidi.

Ma aru ei saa, kust see tõkkekartus mulle tulnud on nüüd? Liiga mitmetest napilt läinud hetkedest või? Mina aru ei saa, kuidas ma eelmine suvi midagi sellist julgesin teha:

Muidu on poni väga armas ja nunnu, käitub hästi ja on üldse mul 1 silmarõõm. Ja triinule, kui ta kunagi siit midagi lugema peaks: Trummile ei meki mineraal enam, odavalt sordib välja selle ja kui see sisse segada, siis see vajub põhja ja ta jälle ei söö seda. Ja see odralõpp, mis kotis oli, pool on mööda riietusruumi laiali, sest hiired närisid kotile augu sisse ja tassisi selle söödatotskade vahele laiali. Ja see oder, mis koti sees on, on kõik hiiresitta täis :(. Ostaks äkki mingi müsli?