Ma olen neljapäevast jälle Rakveres olnud. Kolmapäeval sõitsin platsil, slippidega.. no väga halb oli sõita, sest need tahtsid koguaeg jalast ära tulla ja ma ei saanud korralikult ponile keskenduda. Lõpuks võtsin ratsmed ära ja panin kaela ümber, vaatasin, kui palju suvest siis alles on ja ops! Trummi oli megahea, pööras ja tegi asju täpselt nii, nagu ratsmetega, lihtsalt kael oli pikalt.
Teisipäeval ratsutasin ka, väga midagi sellest ei mäleta, järelikult läks hästi.
Esmaspäeval oh issand. Ta oli puhanud ja siis ma mõtlesin, et lähen maastikule jalutama.. või noh, igale poole, läbi küla ja sealt edasi. Panin martingali ka igaks juhuks. Hakkan siis sinna küla poole jalutama, no kus jaurab! Möllas, vahtis oma auke maas ja mingeid põõsaid. Lõpuks oma ohutuse pärast võtsin käe kõrvale ja läksin käekõrval. Poolel teel läksin selga tagasi, nii kui istuma sain, trumm oli hops teist pidi ja juba hea sammuga kodu poole. Ümber keerates ähvardas küünlaid tegema hakata. Mõtlesin, et ei hakka igaks juhuks, läksin kuskile metsa sisse, mööda teerada. Natuke aega jalutasin ja mida lähemale järvele, seda soisemaks läks, seega ei hakanud edasi minema, tulin tagasi.
Siis läksin järve äärde, aga asfalttee äärest. Trumm hakkas jälle jaurama! Lõpuks olime keset asfaltteed, poni ei liigu edasi ega tagasi, tee mis tahad. Juba hakkas all ennast rulli tõmbama ja küünalt tegema, sain ta 2 sammu edasi astuma. Vaatan kaugelt, mingi bemm tuleb, kurat, nüüd jään alla ka veel, tapan hobuse ja enda ära. No puhas paanika igatahes. Lõpuks viskas poni mulle 3 küünalt, bemarivend jõudis ka lähemale, õnneks nägi, et ma tee peal olen. Poni hakkas liikuma ja sain teepealt ära. Bemmijuht vahtis trummi nagu mingit rodeopulli :D.
No igatahes.. see ohtlik olukord möödas, läksin järve äärde, traavitasin paar korda edasi-tagasi ja läksin platsile sõitma. Mm.. trumm jälle nii mõnus ja meeldiv sõita! No väga mõnus oli, reageeris igale puudutusele ja sääre ja käemuutusele ja oiii nii hea oli, täiega rahul olin lõpuks ja korvas sellele eelnenud jauramise.


Anett oli kuidagi Tooma sattunud ja pilte teinud, tema pildid siis.

Olgu, ma kirjutan, sest pärast äkki Triin saab kurjaks.
Võistlema ma ei läinud, sest enne seda tehtud hüppetrenn läks nii valesti, kui minna sai. Need tõkked, millest trummi üle läks, võis näppude peal kokku lugeda ja neid mida tõrkus, oli miljon. Lihtsalt ma ei tea.. võttis kätte ja tõrkus ja oh issand. Kukkusin alla ka üks hetk. Peale seda trenni kadus motivatsioon ära, sest ma ei saanud aru, mida ma valesti teen või mida ma muutma peaks.
Peale seda võtsin hoo maha, lasin ühe päeva puhata ja peale seda käisin lihtsalt käekõrval kruiisimas ja jalutamas. Päris armas oli, trummi käitus ilusti ja oli niisama nunnu. Panin turjatilka kah samal päeval.



Noored nägid trummi ja võtsid kopli äärde ritta vaatama. Kõiki pildile ära ei mahutanudki.



Peale seda olen teinud kaks ratsastustrenni. Ühe esmaspäeval ja ühe kolmapäeval, sest ma olen laisk olnud ja üsna üle ühe päeva käinud..
Esmaspäeval siis alustasin otsast, tegin rahulikult. Alguses pikalt sammu, sõitsin teda rohkem välimisse ratsmesse ja tegin igasugu harjutusi. Traavis proovisin alguses lõdvestatult teha, samuti rohkem tähelepanu välimisele ratsmele ja sääretööle.
Tegin vahele jälle sammu, seekord võtsin eest rohkem ja tagant peale, sellise nö ''tööpoosi''. Ja tegin traavis jälle igasugu harjutusi, kaheksaid, volte, diagonaale. Juba sammust peale tundus vasakule poole halvem, seega mängisin ja töötasin rohkem vasakule poole, lõpuks oli juba mm kui hea! Aga siis ilmnes probleem, et paremale muutus järsku halvemaks, kohe näha, kui ühele poole natuke liiga palju tähelepanu paned. Lõpuks sain parema poole ka korda ja siis lihtsalt nautisin head hobust, sain täisistakus väga hästi istutud (mul tekkisid vist kõhulihased tagasi, üsna valus on liigutada:D) ja trumm astus stabiilse rütmiga olenemata platsi nurgast või kallakust.
Samas oleks võinud keegi kõrval öelda midagi, sest kui Marlene taga sõitis, panin ma tähele, et trummi astus vahepeal eest vähem, kui tagant. Tol korral läksin ise ka korraks selga ja lasin marlenel vaadata, siis kui eest võtta ja tagant peale sõitmata jätta, hakkaski nii astuma.
Noh ma ei tea, loodan, et ta traavis korralikult, ise pidasin pidevalt meeles seda. Igatahes.. jõudsin galopini. MM!!! Saan aru küll, miks lemmikallüür oli. Kui hobune all ilusti on ja kergesti käsitletav, on galopp lihtsalt ma ei tea.. unustakski ennast sinna sadulasse. Väga mõnts oli, meeldis palju. Tegin lõppu kergelt traavi ja jalutasin maha. Ütlesin pärast Annile, et trumm võib öösiti õue jääda nüüd.

Ja siis eilne trenn.. ma ei tea, teadsin, et hobused õpivad puhkuse ajal rohkem, kui puhkuseta, aga.. pidin pettuma. Lootsin, et trumm on sama hea kui eelmine trenn või isegi parem, aga võta näpust. Ei olnud.
Vasakule poole oli üsna hea, paremale oli jama. Mõtlen selle all siis seda, et vasakutpidi võisin puhtalt ainult välimise ratsmega juhtida ja teha ja värki (sinna juurde sääred ka muidugi, eks). Paremat pidi jaurasin pikalt ja kaua, ikka pidin sisemise ratsmega kangutama vahepeal. Viskas närvi mustaks, olin kuri enda ja hobuse peale, aga mis seal ikka. Ma olin vist ise ka vähe hajameelne ja ei olnud asja nii süvenenud, kui eelmine trenn. Kuidagi sain tehtud selle traaviosa, pluss oli selle juures see, et hobune astus stabiilselt jälle ja väga mõnus oli istuda ja olla, ka täisistakus. Traavi-sammu üleminekud tulid ka üllatavalt hästi kohe esimese korraga välja, mitte nagu tavaliselt. Galopiosa jälle meeldis, kuigi paremat pidi oleks võinud ju tiba paremini olla, aga anname andeks. Tegin traavi peale ja läksime jalutasime Kaariga koos natuke järves. Trumm ja Ronald tegid ühe kraavi peale suured silmad, trummi poleks vist midagi teinud, kui Ronald poleks jaurama hakanud, aga lõpuks saime üle. Trumm ees ikka.

Enam-vähem koha pealt hüpatud okser, aga tuli välja.


Üks kordadest, kus süsteem kenasti välja tuli.. või vähemalt see esimene okser.


Ja teine kord, kus välja tuli.






Vahepeal olid võistlused. 8kp, aga tegin Triinust kiirema aja. Latid läksid väikeste pöörete kihva, mida juba parkuuri õppides vaatasin, et vastikud pöörded ja sealt need karistuspunktid tulid ka. Muidu olen rahul, sest kartsin niiväga, et tõrgub. Uue kaska sain ka võistlustelt, kuigi paistab, et mu pea hakkab vist kõigi kaskadega valutama.

Siis peale võistlusi ehk pühapäeval tegin sellise tavalise trenni, muruplatsil, proovisin galopis jalavahetusi teha.. ilmselgelt failisin ja jätsin sinnapaika, tegin natuke traaviharjutusi peale ja lõpetasin ära. Esmaspäeval ratsutas temaga Marlene, sest ma olin päikesest ära põlenud ja jube valus oli. Marlene sõitis esimest korda, varem on niisama lõputraavi teinud. Ütles, et väga harjumatu oli sõita, aga trenni lõpus juba üsna hea.

Ja siis teisipäeval tegin hüppetrenni, kuigi põlenud nahk polnud veel päris terve, suht suitsiid oli kergendatud traavi teha. Trenn iseenesest läks täiesti metsa, süsteemil panin mitu korda pange ja ühte okserisse sõitsime sisse ja oleksime vist tõenäoliselt käbla ka käinud, sest trummi jäi esimese kabjaga lati taha kinni, tegi midagi sellesarnast: http://toru.ee/view/WWddyr4J0MA. Lõpuks sain kuidagi ligadi-logadi tehtud, parkuur tuli ka kuidagi välja, kui silm mõne koha pealt kinni pigistada. Ma ei suuda üldse veel korralikult istuda, õlgu taga hoida. Ja kurvides kipun kallutama, mistõttu on ponil raske. Ühesõnaga olen tagasi seal, kus ma olin eelmise suve alguses. Aga mainiks selle ära, et selles trennis olid üsna kõrged takistused ja trumm väga tõrkuma ei kippunud, kui ma ise ette ei roninud ja päästis nii mõnestki minu veast välja ja hüppas vahest lausa koha pealt. Poni on tubli, väga on.

Eile käisin tund aega kaari ja vigritriinuga maastikul jalutamas, päris mõnus oli, kuigi tuleb tõdeda, et see stübben on uskumatult kõva sadul ja minul suri kann vahepeal täitsa ära :D.

Täna trummi puhkas ja homme on hüppetrenn, laupäeval liigutan hästi vähe ja pühapäeval jälle võistlema.

http://toru.ee/view/27df62decb91


Mu WMM imeb, kui sealt vaatasin, siis laul ei jooksnud videost ette, aga läks nii nagu läks...