Ma olen tallis käinud nagu kuuvarjutus, käisin eelmine pühapäev ja nüüd reedel. Pühapäeval käisin Triinuga, ratsutasin ja poni oli üllatavalt hea ja meeldiv sõita, liikus hästi ja reageeris. Endal oli ka tasakaal päris hästi paigas, tavaliselt mul peale pikka pausi tasakaal puudub. Triin pani traavilatte, millest arenesid välja kavaletid ja lõpuks oli kerge 60 cm lattaed kahe valiklatiga. Härra täitsa tegi ja hüppas ja kargas, päris hea oli. :)

Reedel läksin tordiga talli, sest mul oli neljapäeval sünnipäev ja noh.. ma ju kukkusin ka siin vahepeal ammu. Kuna kõik 3 paari pükse olid mul isa juures, pidin ainult sügamise ja kordetamisega leppima. Aga mulle täitsa meeldis, kuigi kiled plagisesid väga ja herr vahepeal natuke kiirustas, saime hakkama ja pärast ootasime vigrit, sügasin, jagasin leiba ja poni läks püherdama isegi!

Viskasin härra talli ära, tekk selga ja läksime kooki sööma ja muidu arutama. Väga meeldiv oli ja aitäh Kaile, Marleenile ja Randole õnnesoovide eest.

wtf should I do

Ma olen seda tühja lehte siin mitu head päeva vaadanud (ei lülita läpparit ööseks kunagi välja), vahest kirjutanud ja siis jälle ära kustutanud. Ma ei oska siia midagi kirjutada. Või ei taha.

Aga ma ei viitsi enam vabandusi leida, ütlen ausalt ära, etmul pole enam isu ratsutada. Miks? Ma ei tea. Ma olen endaga sõjajalal, ei tea, mida teha, kas ära anda või jätta. Dilemma. Ära anda oleks muidugi kurb, oma trummi, aga nii seista lasta on ka ülekohtune, sest

1.) Poni on praegu parimas eas võistlemiseks ja kui oleks keegi aktivist, kes viitsiks ja TAHAKS sõita ja teha, oleks väga ideaalne ju.

2.) Ta läheb järjest paksemaks, ma käin heal juhul ühe korra nädalas teda lihtsalt vaatamas, mitte sõitmas.. söödan porgandit, viin maneeži, lasen lahti ja sügan, paitan.

Ma käisin 29.10 lampi Ihastes koolisõitu sõitmas, et ehk leian enda motivatisooni üles ja tahan edasi teha, korraks isegi tundus nii, aga ilmselgelt ei. Sõit oli kole, tulemus oli ok, arvestades eelmisi kordasid (61 ja kopikaid peale protsenti). Ja ma avastasin alles 2 päeva enne võistlust, et peaks minema ja väga suur nuss oli treikude ja asjadega, lõpuks võis päevaga rahule jääda küll.

Mu vanemad ei ole sellega nõus, et ma poni ära annaks. Mulle pakuti võimalust ühte pisikest tüdrukut õpetada, kes saaks 1x nädalas sõita, aga ma ei tea, kas ma ise selleks pädev olen, ma ei tea, ma pean mõtlema.

Ma olen nüüdseks juba 2 nädalat mõelnud, etmida kuradit ma teen või mis otsuse ma langetan, aga ma pole siiani mitte kuskile jõudnud. Vahepeal olin juba päris väga kindel, et ma annan ta ära, aga Kärr muutis mu meelt ja nüüd olen ma jälle kahevahel, ei oska midagi teha ega arvata. Nii et ma ei tea.. kui kellelgi head nõu jagada on- kommenteerige palun!!! Aidake mind noh.

Aa.. ja mis ma tahan öelda veel, et härra käitub SITAKS veidralt peale seda kolimist. Läks mingi 2 nädalat mööda ja ta keeras ära, sellest Trummist, kes Toomas oli, on alles jäänud 0. Pisitriin nimetab seda ''mullist välja tulemiseks'', aga mulle meeldis see mullis poni rohkem, sest see, mis ta praegu on, on ulme. Passib ja kardab kõike, tähelepanu hajub NII kergelt ja siis seda enam tagasi ei saa, põeb ja rabeleb palju. Õeh.