Olgu, ma kirjutan, sest pärast äkki Triin saab kurjaks.
Võistlema ma ei läinud, sest enne seda tehtud hüppetrenn läks nii valesti, kui minna sai. Need tõkked, millest trummi üle läks, võis näppude peal kokku lugeda ja neid mida tõrkus, oli miljon. Lihtsalt ma ei tea.. võttis kätte ja tõrkus ja oh issand. Kukkusin alla ka üks hetk. Peale seda trenni kadus motivatsioon ära, sest ma ei saanud aru, mida ma valesti teen või mida ma muutma peaks.
Peale seda võtsin hoo maha, lasin ühe päeva puhata ja peale seda käisin lihtsalt käekõrval kruiisimas ja jalutamas. Päris armas oli, trummi käitus ilusti ja oli niisama nunnu. Panin turjatilka kah samal päeval.



Noored nägid trummi ja võtsid kopli äärde ritta vaatama. Kõiki pildile ära ei mahutanudki.



Peale seda olen teinud kaks ratsastustrenni. Ühe esmaspäeval ja ühe kolmapäeval, sest ma olen laisk olnud ja üsna üle ühe päeva käinud..
Esmaspäeval siis alustasin otsast, tegin rahulikult. Alguses pikalt sammu, sõitsin teda rohkem välimisse ratsmesse ja tegin igasugu harjutusi. Traavis proovisin alguses lõdvestatult teha, samuti rohkem tähelepanu välimisele ratsmele ja sääretööle.
Tegin vahele jälle sammu, seekord võtsin eest rohkem ja tagant peale, sellise nö ''tööpoosi''. Ja tegin traavis jälle igasugu harjutusi, kaheksaid, volte, diagonaale. Juba sammust peale tundus vasakule poole halvem, seega mängisin ja töötasin rohkem vasakule poole, lõpuks oli juba mm kui hea! Aga siis ilmnes probleem, et paremale muutus järsku halvemaks, kohe näha, kui ühele poole natuke liiga palju tähelepanu paned. Lõpuks sain parema poole ka korda ja siis lihtsalt nautisin head hobust, sain täisistakus väga hästi istutud (mul tekkisid vist kõhulihased tagasi, üsna valus on liigutada:D) ja trumm astus stabiilse rütmiga olenemata platsi nurgast või kallakust.
Samas oleks võinud keegi kõrval öelda midagi, sest kui Marlene taga sõitis, panin ma tähele, et trummi astus vahepeal eest vähem, kui tagant. Tol korral läksin ise ka korraks selga ja lasin marlenel vaadata, siis kui eest võtta ja tagant peale sõitmata jätta, hakkaski nii astuma.
Noh ma ei tea, loodan, et ta traavis korralikult, ise pidasin pidevalt meeles seda. Igatahes.. jõudsin galopini. MM!!! Saan aru küll, miks lemmikallüür oli. Kui hobune all ilusti on ja kergesti käsitletav, on galopp lihtsalt ma ei tea.. unustakski ennast sinna sadulasse. Väga mõnts oli, meeldis palju. Tegin lõppu kergelt traavi ja jalutasin maha. Ütlesin pärast Annile, et trumm võib öösiti õue jääda nüüd.

Ja siis eilne trenn.. ma ei tea, teadsin, et hobused õpivad puhkuse ajal rohkem, kui puhkuseta, aga.. pidin pettuma. Lootsin, et trumm on sama hea kui eelmine trenn või isegi parem, aga võta näpust. Ei olnud.
Vasakule poole oli üsna hea, paremale oli jama. Mõtlen selle all siis seda, et vasakutpidi võisin puhtalt ainult välimise ratsmega juhtida ja teha ja värki (sinna juurde sääred ka muidugi, eks). Paremat pidi jaurasin pikalt ja kaua, ikka pidin sisemise ratsmega kangutama vahepeal. Viskas närvi mustaks, olin kuri enda ja hobuse peale, aga mis seal ikka. Ma olin vist ise ka vähe hajameelne ja ei olnud asja nii süvenenud, kui eelmine trenn. Kuidagi sain tehtud selle traaviosa, pluss oli selle juures see, et hobune astus stabiilselt jälle ja väga mõnus oli istuda ja olla, ka täisistakus. Traavi-sammu üleminekud tulid ka üllatavalt hästi kohe esimese korraga välja, mitte nagu tavaliselt. Galopiosa jälle meeldis, kuigi paremat pidi oleks võinud ju tiba paremini olla, aga anname andeks. Tegin traavi peale ja läksime jalutasime Kaariga koos natuke järves. Trumm ja Ronald tegid ühe kraavi peale suured silmad, trummi poleks vist midagi teinud, kui Ronald poleks jaurama hakanud, aga lõpuks saime üle. Trumm ees ikka.