Ärge mu säärt pahaks pange, ma siiski pressisin talt head tempot välja.

Käisin kolmapäeval Annika Õkva trennis. Päris hea trenn sai, sain oma vead teada ja oskan nüüd ennast neile pühendada. Ja paar nippi, kuidas Trummi paremini tööle saada. Mis mind aga lõpuks häiris, oli see, et ta pidevalt nii lühikest ratset tahtis, mis võrdus minu arust liiga tugeva kontaktiga, mida poleks vaja olnud. Ja teine asi oli see, et ta käskis käsi hästi all hoida, umbes, et lõin juba näppe vaikselt vastu sadulakaart ära. Ja just seda ma endast välja olengi õpetanud, et ma neid käsi seal all ei hoiaks, aga kui ta nii arvas, siis las olla.
Peale seda kuni pühapäevani poni puhkas, sest me Triinuga oleme laisad astmel 100. Pühapäeval läksin ma Kaariga koos maastikule jalutama, sest Ronaldil oli platsil kergeid probleeme, seega sai vaheldust. Trummi sibas traavi hästi naljakalt kiiresti :D ja samal ajal vahtis silmad kõõrdis ja kael kahekorra mingit traktorit kaugemalt. Mina kergendasin ennast haigeks, härra läks kergelt märjaks juba sellega. Aga üllatavalt vähe vaatas asju ja blokki kui sellist ei tulnud ükski kord.
Eile ehk esmaspäeval, tegin ma hüppetrenni, Käroli assisteerimas. Kannustega, mul oli ausaltöeldes üsna pohlad sellest, milline mu hobune sõites välja nägi, kohe trenni algusest koguaeg hoogu-hoogu, et hüppamiseks see hea rütm ja asi olemas oleks. Alguses mõtlesin küll, et ma ei tea, jäängi seda hoogu siin võtma ja ma ei tea.. kuidagi raske oli istuda seal seljas üleüldse. Tulin alguses paar korda väikest risti, esimene hüpe andis 0 lootust, kartsin juba, et mitte midagi head sellest trennist ei tule. Aga siis hakkas juba minema, ikka nügisin seda hoogu hoogu hoogu. Süsteemi tulin ka, madalana tuli päris ilusti, üks kord jäi kabjaga sinna kinni ka. Iga kord kui jääb, siis mul jääb süda seisma tead.. Aga vähemalt peale seda tekkis ponil endal hoog ja tahtmine.
Käroli tõstis süsteemi ikka korralikult, okseri 80ks. Vuntsidega, tulin seda süsteemi paar korda üksinda ja siis parkuuri. Parkuuri vist ei saanudki täiesti puhtalt tulla, sest kord tõrkus ja mitu korda jooksis varss ette. Lõpuks pidin jälle süsteemi üksikuna tulema, paar korda panin okserist mööda, oma vea tõttu, et ma hobust otse peale ei saanud ja lõpuks tõrkusin mitu korda peale ka. Mul viskas lõpuks närvi nii kokku, et viskasin steki ja ratsmed ja asjad kõik minema, mõtlesin, et nüüd on nii pohhui, no NII pohhui, et mitte kunagi ei hüppa. Oleks tahtnud nutta ja karjuda ja jalgu trampida ja mida iganes kõike veel. Lõpuks käroli moosis ära mind, et ma ükskõik mida veel uuesti tuleks, et talle see tõrge sisse ei jääks. Tulin risti, natuke kaugelt ta sai, aga okeilt, mõtlesin siis, et mida mul kaotada on, tulen veel ühe korra seda süsteemi, pöörasin ilusti, ristike tuli õigelt kohalt, okserit hakkas juba vaatama ja valmistus tõrkumiseks, väike koputus stekiga ja minek. Natuke ma suu peale jäin, aga mitte hullusti, trummi sai palju patsutusi ja minu tunnustuse, tuju läks ka vähe paremaks. Käroli ka ütles, et viimane kord oli kenasti, et ei tõrkunud ja hüpe tuli nagu nii muuseas.
Panen teile videosid ka, need said üsna koledad, aga no mis sa teed.. ma ei viitsi midagi ilustama ka hakata. Kellel arukat(!) kriitikat jagada on, siis palun väga, kommentaarium on all olemas, ma hea meelega loen ja parandan ennast.

Trummi oli reedest saati puhanud, sest ma läksin lambist Soome ja kedagi sõitma ei saanud kahjuks, seega ta esmaspäevani puhkas. Esmaspäeval läksin siis sõitma, terve päev oli vihma sadanud ja härra oli ikka korralik rökaööbik. No mis iganes.

Sõitsin sääristega, sest üks neiu oli nii tark ja unustas sokid koju ja mu ratsapüksid on mulle poolde säärde. Panin kannused ka, et oleks hea trenn. Oli hea trenn, väga hea. Sääriste ja koolisõidusadulaga oli uskumatult kindel sõita, säär püsis paigal paremini ja kergem oli istuda, tavaliselt on mul ilma sääristeta lihtsam ikka. Kutt astus niii pehmelt, osaliselt oli vast ikka platsi pinnases ka kinni, vihma oli ju sadanud ja väga mõnus oli. Tegin igasugu harjutusi ja asju, lõpuks unustasin ennast sinna sadulasse ära ja panin alles siis tähele, et olin trenni juba üle tunni teinud, kui ponil tempo kergelt ära hakkas vajuma. Lõpetasin ära ja jalutasin, käisin ujumas, pluusi jätsin kuivaks, aga poni ujus ikka kiiresti! Viskasin härrale kaeraämbri ette ja ise hakkasin sadulaid puhastama, sain tehtud kah, terve suvi pole teinud. See H tähega asi, mis mul meelde ei tule praegu.. see haiseb rõvedalt, lasin Trummil ka nuusutada, naeris selle peale.

Täna käisin kah, sõitsin vahelduseks Stübbeniga, proovisin, kuidas on. Panin säärised, lootes, et hoiab sama hästi kinni kui koolikagagi, aga ei. Üsna rõve oli. Võtsin ära ja oli kohe parem, poni tundus piitspeenike :D:D. Aga sitt oli, tõesti sitt trenn, tee mis tahad. Liikus paremini, järelikult on Stübben parem ikka. Reesa hakkas Bourboniga hüppama ja ma mõtlesin, et mida ma ikka jauran, lõpetasin ära ja jalutasin natuke murukal. Triinul läks ka trenn halvasti, aga samas eile läks hästi. No ma ei tea, millest see hea trenn tingitud oli.. kannustest? sääristest? proovisin

sirgemalt istuda?